17 Kui nüüd okstest mõned on ära murtud ja sina, kes olid metsõlipuu, oled jätkatud nende asemele ja oled ühes nendega osa saanud õlipuu mahlakast juurest,
18 siis ära kiitle okste vastu. Ja kui sa kiitled, siis mõtle, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.
19 Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind külge jätkataks!”
20 Õige küll! Uskmatuse pärast on nad ära murtud; aga sina püsid usu läbi. Ära saa omas meeles suureliseks, vaid karda!
21 Sest kui Jumal ei säästnud loodud oksi, ega Ta sindki säästa!
22 Sellepärast vaata Jumala heldust ja valjust; valjust küll nende vastu, kes on langenud; aga heldust sinu vastu, kui sa püsid helduses, muidu sindki raiutakse maha!
23 Aga nemadki, kui nad ei jää uskmatusse, jätkatakse puu külge; sest Jumal võib nad jälle külge jätkata.