2 On paljugi kõikepidi! Kõigepealt see, et nende kätte on usaldatud, mida Jumal on rääkinud.
3 Mis sellest, kui mõned olid uskmatud? Ega siis nende uskmatu meel tee tühjaks Jumala ustavust?
4 Mitte sugugi! Kindel on, et Jumal on tõemeelne, olgugi, et iga inimene on valelik, nagu on kirjutatud: „Et Sa oleksid õiglane Oma sõnades ja võit jääks Sinule, kui Sinuga kohtus käiakse!”
5 Aga kui meie ülekohus teeb avalikuks Jumala õigluse, mis peame siis ütlema? Kas Jumal ei ole ülekohtune, kui Ta nuhtleb vihas? Ma räägin kui inimene.
6 Mitte sugugi! Kuidas võiks siis Jumal kohut mõista maailma üle?
7 Sest kui Jumala tõde minu vale läbi saab palju selgemaks Tema auks, miks siis veel minu kui patuse üle kohut mõistetakse?
8 Ja miks me ei teeks nõnda, nagu meist pilgates öeldakse ja nagu mõned meist räägivad, et meie ütlevat: „Tehkem kurja, et sellest tuleks head?” Niisugune nuhtlus on õige.