20 On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla - mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest - ometi lootuse peale,
21 sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse.
22 Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini;
23 aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust.
24 Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta seda veel loodab?
25 Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikkusega.
26 Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim Ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega.