1 Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:
2 „Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.
3 Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla.
4 Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: Ūtelge kutsutuile: Vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on
5 Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale;
6 veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära.
7 Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema.
8 Siis ta ütles oma sulastele: Pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt.
9 Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!
10 Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid.
11 Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas.
12 Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust.
13 Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammastekiristamine!
14 Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!”
15 Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad Teda Ta kõnest saaksid võrgutada.
16 Ja nad läkitavad Tema juure oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad ütelda: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest Sa ei vaata inimese isikule.
17 Ūtle nüüd meile, mida Sa arvad: Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?”
18 Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: „Te silmakirjatsejad, miks te Mind kiusate?
19 Näidake Mulle maksuraha!” Ja nad tõid Tema kätte ühe teenari.
20 Tema ütles neile: „Kelle kuju ja pealkiri see on?”
21 Nad vastasid Temale: „Keisri.” Siis Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kutsub Jumalale!”
22 Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid Tema ning läksid ära.
23 Sel päeval tuli Tema juure sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi, ja küsisid Talt:
24 „Õpetaja, Mooses on ütelnud: Kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase.
25 Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale.
26 Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
27 Kõige viimaks suri ka naine.
28 Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?”
29 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge!
30 Sest ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala Inglid taevas.
31 Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mis Jumal teile on ütelnud:
32 Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!”
33 Ja kui rahvas seda kuulis, hämmastus ta Tema õpetusest.
34 Aga kui variserid said kuulda, et Ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku;
35 ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates:
36 „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?”
37 Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.
38 See on suur ja esimene käsk.
39 Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast.
40 Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!”
41 Aga kui variserid üheskoos olid, küsis neilt Jeesus
42 ning ütles: „Mis teie arvate Kristusest, kelle Poeg Ta on?” Nad ütlesid Temale: „Taaveti!”
43 Tema ütles neile: „Kuidas siis Taavet hüüab Teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb:
44 Issand on ütelnud minu Issandale: Istu Mu paremale käele, kuni Ma Sinu vaenlased panen Su jalge alla?
45 Kui nüüd Taavet Teda nimetab Issandaks, kuidas Ta siis on tema poeg?”
46 Ja ükski ei võinud Temale sõnagi vastata, ja ükski ei julgenud sellest päevast peale Temalt midagi enam küsida.