1 Ja Ta hakkas jälle
2 Ja Ta
3 „Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama.
4 Ja sündis, kui Ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja s
5 Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad.
6 Aga kui päike t
7 Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad t
8 Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja m
11 Ja Ta ütles neile: „Teile on antud m
12 et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega m
13 Ja Ta ütles neile: „Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate m
14 Külvaja külvab s
15 Need on teeäärsed, kuhu s
17 aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui t
18 Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes s
19 aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad s
20 Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes s
21 Ja Ta ütles neile: „Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla v
22 Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks.
23 Kui kellelgi k
24 Ja Ta ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete. Mis m
25 Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt v
26 Ja Ta ütles: „N
27 ja heidab magama ja t
28 Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees.
29 Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest l
30 Ja Ta ütles: „Millega v
31 Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui k
32 aga kui see on külvatud, t
33 Ja mitme niisugune tähendamiss
34 Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi; ja isepäinis Ta seletas jüngritele k
35 Ja samal päeval, kui
36 Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, v
37 Siis t
38 Ja Tema Ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid Ta üles ja ütlesid Talle: „
39 Tema t
40 Ja Ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”
41 Ja nad l